Nädala kalender

Challenge: Gratitude // Väljakutse: Tänulikkus

MCAN programm:

Armas lugeja,

  Selle kirjaga me soovime teile rääkida, kes on Master's Commission Amsterdam Noord' (MCAN). Võib olla olete meist juba kuulnud, aga võib olla mitte. Aga me kirjutame teile lootuses, et me võime teile rääkida meie koolist ja praegusest vajadusest.

  Master's Commission Amsterdam Noord on 3-aastane jüngrite kool. Organisatsioon keskendub juhtide treenimisele, kes tahavad teenida maailma. Meile meeldib aidata inimesi meie ümber ja täita nende vajadusi nii kuidas oskame. Samuti pakub MCAN ülikooli tasandil teoloogia tunde, mis on osa bakalaureuse programmist.

"There is a part of us that yearns to make a difference; 
to be the change we desire to see." 

//

„Osa minust ihkab tuua erinevust; 
olla muutus, mida tahame näha.“

  Läbi aastate oleme näinud positiivset muutust noortes inimestes. Nad on läinud läbi raskete elu etappide nagu sõltuvus või seksuaalne ärakasutamine, depressioon jne. Aga nüüd on nad pühendatud, et olla positiivseks eeskujuks ja aidata teisi, kes võitlevad sarnastes olukordades. See on üks põhjuseid, miks nad on pühendatud olema osa sellest programmist.

  Me teeme koostööd mitmete teiste aktiivsete organisatsioonidega nagu kohaliku kogukonna keskus, kirikud, laste- ja noorte organisatsioonid (YWAM ja Youth Alive), sõltuvuskeskused (Teen Challenge) ja paljude teiste organisatsioonid (kaasaarvatud üksikisikud), kes vajavad abikätt.

  Kuigi me loodame, et head asjad juhtuvad nendega, kes teevad head, siis reaalsus on tihti teine. Meie programm on rahastatud ainult õpilaste õppemaksust ja abipersonali poolt, kes vabatahtlikutena töötavad täis- või poole kohaga. Käesoleval hetkel me oleme rahalises hädaolukorras, kuid me loodame, et meie programm jätkab. Mis toob meid küsimuseni, kas teie aitaksite meid? Iga väiksemgi tera aitab, et teha see võimalikuks.

  Me oleme väga tänulikud, kui te toetaksite meid. Seda võib teha via: GoFundMe.Com (läbi interneti) (täpsustus all) või otse panka.

Me oleme pühendatud avaldama positiivset mõju maailmale, alustades sealt, kus me oleme ja liikudes sinna, kuhu Jumal meid järgmisena kutsub.

Kui te soovite rohkem informtsiooni sellest, mida me teeme ja kes me oleme, siis võite meid leida allolevatelt interneti lehekülgedelt.

Täname teid, et võtsite aega lugeda ja meiega kaasa mõelda.

Lugupidamisega,

MCAN

„Maailm vajab unistajaid ja maailm vajab tegijaid. 

Aga üle kõige, maailm vajab unistajaid, kes tegutsevad.“

 -Sarah Ban Breathnach

________________________________________________________________________

GOFUNDME.COM:

Külasta meie kampaania lehekülge // KLIKI SIIA! <-- seal ka meie video

(Olemas turvaline online maksmise võimalus; krediit kaart või panga ülekanne)

OTSE PANGA ÜLEKANNE:

Nimi: MCAN

Konto number: NL21INGB0004769132

KÜLASTAME MEID VIA:

Meie kodulehekülg // MCAN.nl

Facebook // Facebook.com/MCANdiscipleshipschool

Twitter // Twitter.com/MCamsterdam

Vimeo // Vimeo.com/MCAN

Loomaaed enne loomaaeda // Zoo before zoo

Vaba päev juba saabus seiklusrohkelt. Bussijuht, kes pidi mind ära viima sõbranna juurde, lõikas minu peatuse maha ja sõitis tagasi Amsterdami. Poole tunnise sõidu asemel sain pooleteise tunnise sõidu.
// Free day already started with an adventure. The bus-driver, who should have bring be to my friend, cut my stop and drove me back to Amsterdam. Instead of half hour drive, I drove back and forth for an hour and half..

Aga! Kolmapäeval käisime siinses loomaaias Artis. Kuna loomaaed asub linnas, siis on see pidanalalt tunduvalt väiksem kui Tallinnas ja loomad tunduvad olema rohkem pakitud. Aga siiski on loomi palju ning tundub kõik uudne ja uhke.
//But! On Wednesday we went to a zoo Artis. Because the zoo is in the city, the size of it is smaller than the zoo in Tallinn and the animals seem to have less space. But still they have a lot of animals here and the zoo looks new and fancy.

Eriti lahedad on loomamajad, kus näiteks ahvimajas loomad polegi eraldatud klaasiga, vaid vabalt ronivad puudel üle sinu. Või siis liblikate maja, kus eksootilised tiivalised üle ja ümber lendavad.

//The coolest things are the animal-houses. Example in the monkey-house the animals are not separated with any glass or rope but they are climbing on trees just above. Or the house of butterflies, where exotic dipterous fly over and next to you.

Sellel suvel käisin loomaaias Tallinnas ja Amsterdamis, aga tundb, et igal pool käib mäng "Otsi looma!" Vähemalt elevandid ja kaelkirjakud on või ei ole, ei saa neid peita, vaid võib näha saada nende toredat iseloomu kohe kindlasti.
//In this summer I went to a zoo in Tallinn and in Amsterdam, but it seems that everywhere is a game called "Find an animal!". At least elephants and giraffes are or are not, you can't hide them, but if they have those funky character animals, then you will see them for sure!

Kui muidu aega pole, siis asudes loomariiki saab kindlasti vähemalt päevase puhkuse.
//Even if there is no time, at least stepping into a animal-world, I can be sure to have a nice relaxing day off.

No Masters Commission for me!

It was about ten years ago when I first heard something about Masters Commission (MC). A group from Denmark came to a mission trip to my little sweet town in Estonia. Masters Commission is not a university,  but neither just some fun program, that's what I got very fast. But as much the school was described differently, the students were also different than I was used to - more relaxed, friendly, caring, they actually inspired me in the way they talked or acted.

I met so many (not exaggerated) wonderful people in all those years they came. All the students had something so, so .. Something in them that affected the youth in my town and gathered almost everybody to get the chance to hang out with those Masters Commission students. 

First time ever I thought about going - or better to say, not going - was when the director of Denmark  MC said, that when I finish high school, I should be part of it myself and later on could start the program in Estonia. I laughed hard about it, because never before I've heard anybody talking so crazy!

There are lot of reasons why me going to Masters Commission is wrong. Here are some: 

1. It's not even a official school. So, no government support or student-cards, student sales..

2. Takes your whole year away, sometimes even two, and in worst cases even three, and some people seem to get stuck there forever!

3. It does not give you a paper what in the end you could use to work in somewhere important..

4. My parents would never ever agree, actually non of my family members or friends. They have bigger plans for me.

5. What are they studying again?

6. I would meet very cool people but they are so spiritual and I would not fit in there

7. Going to that school would mean that I need to put EVERYTHING else aside and do only one thing (that is not me!) 

///And here I am, in Amsterdam, and to do what? Waiting for my second year in Masters Commission to start. With the first year and the summer between, I have realized what lessons are about to come to stay in my brain, my thinking and being in my lifestyle. I have realized even more how important is where you are from (culture, family, environment experience), and how important is to learn to take the best out from it. 

The reasons not to come, were gone in April 2012, when I needed to make a tough decision - to start building something real or to know where am I building it on. Even now, my family or friends does not understand the reasons to study in this program, but they trust me and support my decisions and that proves to me a whole lot.

In this intense 24/7 program we learn so much more than theology or church history. First of all, we all come with a baggage, so we need to fit those in the same house. But because of the cultural differences or habits or experience, we learn how to be open to something what we are not used to and to be caring and loving, more understanding. But there is so much more we learn, personal and wider lessons we get out from those ten months in that program.

This is so much more than paper, this is not a education you start your job, but if you face your challenges of the year and learn what is given to you, then you have a strong fundamental to start something what you are called to do. 

It is nothing what I planned, it seems much slower than my own five year plan was, taking two years off from something you walk up on the ladder. But it looks like it is more efficient and stronger and definitely better.

So here I am. Finally knowing why I'm here and facing with one my toughest and most challenging years. 

Am I ready? Not really. :) 

Sure that it's the good place for me then? Positive!

For His glory and my good..

Parandatud kumm, õppetund ja parandamise komplekt - 5€ Amsterdamis!

Niisiis. Ühel õhtul, kui väljusin tööpostilt, avastasin, et mu rattakumm on tühi. Leidsin kodule lähima jalgrattasport, millest meie õpilased on ikka rääkinud. Jalgratta poodi peab üks kolmekumnendates ameeriklane. Viis aastat tagasi kolis ta Amsterdami. Ta vajas tööd ja teda hävitasid rattad, mille tõttu ta avas ratta poe ja -paranduse.

Kuna MCAN õpilased käivad oma rattaid seal parandamas, siis ta uuris, kes ja mis me oleme. Peale selle ta ütles: "Anna naljasele kala, ning ta saab sellest ühe korra söönuks, anna talle aga õng ning õpeta ta kala püüdma, saab tema ja tema terve pere elu lõpuni söönuks!"

Seega ta otsustas õpetada mind ja mu kursaõde, kes minuga kaasas oli, kuidas lihtsalt parandada ratta kummi. Ta otsustas parandada ratta kummi ja õpetada, kuidas see käib, et saaksime hiljem oma kursakaaslasi aidata. Seda kõike tasuta ning müüs mulle lihtsa 5€ karbi, kus kõik parandamiseks vajalik. 

Uskumatu, kui abivalmis!

Bitter vs. Better

The words to this poem found in John Cook’s book, The Book of Positive Quotations. 

The Hard Way

For every hill I’ve had to climb,
For every stone that busied my feet,
For all the blood and sweat and grime,
For blinding storms and burning heat,
My heart sings but a grateful song-
These were the things that made me strong.
Those do not sound like the words of a bitter person but a better person

Ilus ratta-linn Amsterdam

Mul on tunne, et olen koos töölepinguga alla kirjutanud fitness programmile. Maha on sõidetud mitmekumneid kilomeetreid! Homme peab minema rattakummi vahetama selle suure tuuseldamise tõttu. Aga hea on rattaga sõita: alati soodne ja siinses ratta-riigis (rohkem rattaid kui inimesi) on võimalik vändata peaaegu kõikjale mööda spets teid..

Amsterdamis on palju kanaleid, mismeelitavad inimesi veele. Seetõttu pole raske leida kohta, kus imetleda kaunist veetagust paikeseloojangut, kust paadid/purjekad/laevad eest läbi sõidavad.

Suvi Amsterdamis

Esimene suvi, mil töö saamine väga oluline on olnud. Kuna õpin Amsterdamis (teoloogiat, kes veel ei teadnud, programmis Masters Commission Amsterdam-Noord), siis tuleb ka tööl käia vastavalt. Ehk siis selle kevade lõpus otsustasin, et kuna jätkan õpinguid Amsterdamis, siis on mõttekam suvel ka siinsamas töötada. Lihtne? Sugugi mitte.

Nimelt alustasin töö otsimist juba kooli lõpus ehk siis mai kuust. Tööagentuurid ütlesid, et nendeni pole veel suvetööd saabunud ning tuleb endal internetis surfata. Tööd otsisin mina kui ka minu kohalik Hollandlasest kursaõde.

Esialgu kirjutasime päevas ligi 10 motivatsiooni kirja ja paralleelselt saatsime üksteisele linke, kus olime näinud lubavaid kuulutusi. Selline innukas ja motiveeritud otsimine kestis vähemalt kuu aega, aga selle aja jooksul polnud ükski firma vastanud ei ega jah. Viisime siis töö otsingud leveli võrra üles ja hakkasime koha peal käima. Käisin kohvikutes küsimas, kas nad ehk otsivad uusi töötajaid, aga vastuseks sain, et siin on meie firma koduleht ning sinna või tänna klikates saan ma kandideerida.

Mis ma õppisin töö otsimise koha?! Istu tunde arvuti taga ja uuri tööpakkumisi, pole mõtet kelleltki küsima minna, kui just pole tuttav kuskil ees.

Kolm kuud töö otsinguid... Mõned üksikud tagasisidet. Enamasti kommentaarid selle kohta, et ma ei oska piisavalt Hollandi keelt. Aga ingliskeelseid tööpostid olid ainult erialased, kuid paberit mul ette näidata veel ei ole. Veel üks kriteerium on vanus; Hollandis on vanuseline maksustamine, kuni 23 eluaastani sõltub miinimumpalk vanusest ja sealt edasi haridustasemest. Seetõttu eelistavad tööandjad palgata alla 18 aastasi.

Kuid mis ma siis peale tööotsimise siin terve suvi tegin?

Kuigi võib öelda, et ma ei täitnud oma eesmärki - terve suvi tööd rabada - olen siiski eesmärgile lähedal. Jumal on minu eest hoolt kandnud. Võtame või mu elamiskulud. Minu kooli direktor ja ühtlasi ka kiriku pastor ütles mulle, et kuni ma ametlikult ei töö, siis ma ei pea renti maksma. Muud elamiskulud? Kuigi mu isa võiks rahulikult pensionipõlve nautida, siis ta eelistab siiski tööd teha ja suveks on ta omale jälle tööd saanud. Mis tähendab, et mu vanemad on mind kogu suve toetanud.

Peale selle olen olnud veel rohkem õnnistatud kui oleksin osanud ette näha või soovitagi. 

Pisitöö nr 1: üks siinsetest tuttavatest läks paariks kuuks Indiasse, kuid liitus programmiga, kus ta rendib oma korteri turistidele Bed&Breakfast põhimõttel. Selle heaks töötavad kaks inimest: mina ja Maarten. Tema suhtleb inimestega ning mina valmistan elamise järgmiste külaliste tarbeks.

Pisitöö nr 2: siinses kirikus käisid renoveerimistööd terve suvi. Kuna mul polnud tööd, siis pakkusin end vabatahtlikuks. Lihvisin ja värvisin. Kuni kiriku juhatus otsustas, et nad tahavad mind tasustada selle eest.

Pisitöö nr 3: igal laupäeval kogunevad vabatahtlikud, et kirikut üheskoos korrastada. Sedagi tegin, puhtast harjumusest kooli ajast, kuid juhatus tahtis ka selle eest maksta, et toetada mu õppemaksu maksmist.

Pisitöö nr 4: kui elad suvel siin õpilastekodus, on sinu kohustus võtta vastu ja hoolitseda külaliste eest, kes siit läbi käivad. Ehk siis minu ülesanne, sest olen enamasti siin üksi olnud. Kuigi sellega pole tööd väga palju olnud, siiski on nad ka need tunnid mu õppemaksust maha võtnud.

Pisitöö nr 5: siinses kirikus käib üks daam, kellelt tellitakse "Psalm 23" käekette. Ehk siis iga värv tähistab erinevat salmi. Proua Trudy on kaks korda mulle pakkunud võimalus teda abistada. Esimene kord 20 käekette ja nüüd reedeks 50. Ta oleks võinud need kõik ise sähmelt valmis meisterdada, aga kogudus väga hoolib MCAN õpilastest ning teab et kooli ajal me ei saa tööl käia, siis mainitud naine soovis oma panuse sel viisil anda.

Pisitöö nr 6: ei saa ära unustada, et ka siin mängin vahel juuksuri rolli. :)

Ma oleksin neid kõiki töid nii või teisiti teinud, ei mingi raha eest, lihtsalt, et olla abiks ja samuti, et ma ei istuks tegevusetult. Kuid need paar suvekuud, kus olen tööd otsinud, olen juba teeninud palju oma õppemaksu tarbeks. Augusti lõpus selgub täpselt, kuid olen üpris kindel, et enne uut kooliaastat on mu esimene aasta siin koolis makstud. Kuidas see võimalik on? Jumala arm ja ligimese armastus! 

Üllatuseks sai sel suvel, kui palju siinne kogudus on hoolivust näinud. Olgugi, et ma mängin klaverit pea igal pühapäeval või olen aidanud lastetundi läbi viia. Tegemist pole rikka kogudusega, et võiks kõigile palka maksta, kuid tegemist on kasvava kogudusega, kes tahab panustada noortesse inimestesse. Ma ei suuda neid ära tänada selle eest, mida olen neilt õppinud või nende julgustavate sõnade eest sel teekonnal Amsterdamis..

 Olen õppinud, et just sellistes keerulises olukordades, kus lahendust pole näha ja ei oska endast enam suuremat panust anda, märkan, kui olulised me üksteisele oleme. Näen ka seda, kui väga minu oma perekond minusse panustab, kuigi mõistmata sellise haridustee jätku. Näen, et kui Jumal on mind kuhugi saatnud, siis ta ka varustab, et kohtame õigeid inimesi ja meil ei tuleks millestki puudust. Kuskil pole kirjutanud, et taevast jälle hakkab mannat sadama ja ise midagi tegema ei pea, kuid kindel on, et meie Varustaja varustab. ;)

Ja nüüd siis! Olen saanud kõne puhastusfirma juhatajalt. Käisin intervjuul. Nemad olid huvitatud, mina olin huvitatud. Saatsid nad mind teise firma esindaja jutule, aga siis juba konkreetse töö pärast. 

Pärast paari kuud otsinguid olen lõpuks leidnud töö! Tegu pole küll, nagu mu õemees ütleks, Chill-prill ja Coca-Cola tööga, kuid tegemist on tööga ning sain ka direktorilt nõusoleku töötada kooli ajal. Kuigi selle tööga ei saa ma makstud kogu teise aasta õppemaksu, siis abiks on see kindlasti. Aasta saab olema kiire-kiire ja tuleb teha palju arukaid nädalaplaane, et kõik kokku töötaks ja ka mina funktsioneeriks pärast esimest kuud.

Töötan siis õhtuses vahetuses viie tärni hotellis Okura ja meie vahetus kannab nime "turndown service". Ülesanne on värskenda tuba ja teha ette-taha, et inimesed saaksid ilusti põhku pugeda. Tööle sõidan jalgrattaga 40 minutit sinna ja sama palju tagasi. Lisatrenni polegi tarvis.

Juba esimesel töönädalal õppisin üht teist: 

# kõige parem paik kuskilt alustamiseks on alustada teiste teenimisega;

# pole vahet, kui palju on inimestel raha, rikkad külalised kui ka töötajad, soovivad ja väärivad samasugust kohtlemist - sõbralik naeratus ja austav suhtlemisviis (ilmselge tõde või kuidas?!);

# rass on ülehinnatud, aga kultuur alahinnatud! Ja kui ei tunne kultuuri, tule tagasi ettiketi juurde, ning ole tähelepanelik, mis ütled ja kuidas; 

# naised, kellega koos töötan, on töökad, ustavad ja väsinud;

# minu jaoks on raske töötada ainult esemete või paberitega. Minu tööd vürtsitavad inimesed, keda kohtan ja veel nii paljudest erinevatest paikadest;

Tööta tööka suve lõpp paistab, uue kooli aasta organiseerimine juba käib. Püüan õppida tänasest tänaseid õppetunde, et homme õppida homseid. Töötan ja saan elukogemust ja -teadmist. Ja olen kindel, et ainult üksinda üritades ei saa keegi hakkama. Seega, igasugused julgustused on oodatud, sõnalised, rahalised ja vaiksed palvelised. :)

Ma tänan hoolimise eest ja lihtsate "kuidas sul läheb?" eest ja selle eest, et te mind koju ootate. :)

Tunne kohta, kus elad

Viimasel nädalal olen vähem tööd teinud kui tavaliselt. (Kes siis ei tea, siis töötan kiriku heaks maalrina.) Kuid selle eest olen saanud tundma inimesi, kes mu ümber on. Kui paar nädalat tagasi olin kutsutud noore abielupaarile külla - Luuk ja Naomi - siis sel nädalal sain veel veeta aega kahe teise perega. Tean neid kõiki juba kooli algusest peale, aga polnud enne midagi koos ette võtnud.

Teisipäeval käis minul külas Marlyne koos oma poja Jhonny'iga, kelle nime ma arvatavasti kirjutasin valesti. Marlyne on päris Surinaamist, kuid kes paremat elu otsides jõudis Hollandis üle 20 aasta tagasi. Naine on vastutav kiriku raamatupoe eest ning sellest sügisest raamatupood laieneb ning on avatud ka nädala sees ja Maryline peab lausa äriplaani koostama.
Sõime koos õhtust ning saime üksteist paremini tundma koos mõtiskluste ja naeruga.

Neljapäeval aga kutsus mind Ruud enda ja naisega väikesele paadimatkale. Ruud on see mees kirikus, kes hoolitseb sealse maja eest põhiliselt. Tema märkab ja teeb palju väikesi ja suuri praktilisi töid. Tema on ka üks minu ülevaatajatest, kellele pea igal hommikul kohvi pakkusin. Ta on üks humoorikas töine mees.
Neljapäeval siis oli abikaasa Lies valmistanud maitsva roa ning hiljem näitasid nad pilte misjoni-aastatest, kus nende lapsedki koos Aafrika lastega koos koolis käisid. Peale selle kuulsin vahvaid lugusid, näiteks kuidas nende teise tütre sünni puhul õnnistamise enda aias korraldasid, ning naabrid moslemid selleks puhuks lehma tapsid ning mitme taustaga usklikud ühe laua taga tähistasid.
Paadisõit oli ka muidugi tore. Nägin veel rohkem Hollandi loodust ning mõistin, kui populaarne on paadiomamine mõnes kandis. Ega sellise suure arvu kanalite juures vist peabki.

Siinses kirikus käivad väga sõbralikud inimesed. Ja mul on hea meel, et lõpuks sain mõnega neist aega veeta väljaspool pühapäeva.


Töö asjadest:
Olin kutsutud tööintervjuule 26ndal juulil. Tegemist on puhastusfirmaga, kes käib koristamas kontorites, loomaaias, kasiinodes ja hotellides. Kandideerisin küll kontorisse, kuid need kohad said juba täidetud ja olin nõus siis hotellide peale üle minema. Esialgu kõik kandidaadid kohtusid juhatajaga ja saime hollandi keelse ülevaate tööst. Üllataval kombel sain palju aru, enamiku olulisest. Ning pärast seda oli individuaalne jutuajamine. Rääkisin esindajaga otse ja ausalt, et augustis olen vaba igal ajal, ja sooviks osalise ajaga töötada ka septembrist, kuid siis võimalik ainult täispäevana esmaspäeva ja nädalavahetusel pärast lõunat. Juhataja oli mõistev, kuid ei andnud mingeid ilmeid, et oleks nii või naa saanud arvata töö saamise kohta. Paar tundi hiljem aga helistas proua tagasi ning leppisime kokku, et 9ndal augustil lähen ja kirjutan töölepingule alla. Pärast 3 kuud tööotsinguid leidsin omale töö!

Magusalõhnaline nädal

Eile olin kutsutud noore perekonnaga õhtust sööma. Seekord ei tahtnud lihtsalt kommikarpi võtta ja köök on täitsa minu pärast (ja kogu ülejäänu terves majas), siis otsustasin küpsetada mõnusa šokolaadi koogi.

Täna aga mõtlesin, et küpsetan küpsiseid. Homme saan töökaaslastele kohvipausi ajal rõõmu valmistada. Peale selle tunnen end nüüd õhtul jälle rohkem naisena, kui pärastlõunal pärast määrivat ja mehist tööd. :)

Amsterdam on minust midagi uut välja toonud: töökuse erinevatel aladel ja äratanud huvi köögis toimuva vastu..

Update

Holland on kohati päikesepaisteline, kuid enamasti pilvine ja törtsutab vihma. Mina olen endiselt suures majas üksinda. Kuidas seis tööga võite küsida? See on nüüd keeruline vastata, sest tegelikult ei ole ma ametlikult tööd saanud, aga midagi muud juhtus.
Kuna ma ei ole just eriti kannatlik lihtsalt istuma, siis pidin midagi tegema peale lihtsalt kodus istumise. Ja kuna kirikus käib suur renoveerimine, siis otsustasin abikätt pakkuda. Lihvisin päevad läbi poste ja uksi, nii et olin ise ühel päeval valge ja teisel päeval punane.
Eile aga Enzo tuli minu juurde uudisega, et nemad kiriku juhatusega ütlevad, et ma ei pea enam tööd otsima, sest nemad annavad mulle tööd. Seega, mida alustasin vabatahtlikult, saab kõik tasustatud.
Seega hommikust lõunani töötan koos meestega renoveerimise kallal, koristan kirikut laupäeviti ja majutan külalisi.

Nüüd teine väike ots. Üks sõber kirikust läheb paariks kuuks Indiasse ning sellel ajal ta rendib oma korteri välja nagu Bed&Breakfast. Ja tal on vaja kedagi, kes inimesi vastu võtab ja uute jaoks korteri valmis seab. Ka selle abistamisega teenin üht-teist.

Kuna mul on vastutus nende asjade ees ja ma siiski loodan leida osalise ajaga töökoha, siis kahjuks ma ei saa juulis koju tulla..

Kokkuvõtteks. Mul pole tööd, aga mul on tööd. Kuid kahjuks pean kojutuleku edasi lükkama augustisse. Tuleb sünnipäeva siin tähistada..

kohalikud uudised

16.06.2013 pidasid Hollandlased (ja mõned muumaalased) isadepäeva. Siin kirikus töötab pidevalt ja usinalt perekond de Geest:

vanaisa tegeleb meediaga;

isa on üks kogudusevanematest, jutlustab, juhib ülistustiimi;

ema on üks üks ülistusjuhtidest, ja naisteteenistuse juht;

vanem poeg teeb pilte ja videosid, meedia-ala spets;

vanem tütar on lastetöö juht, laulab ülistusmeeskonnas;

noorem tütar mängib bassi ja trumme ülistusmeeskonnas, ja aitab igas teises meekonnas, kus parasjagu vaja. Tema on minu kursaõde MCAN'is ja väga hea sõbranna;

noorem poeg on 8 aastane ja meenutab väga Jakobit;

Ükski pere pole ideaalne, aga nende pere on õnnistuseks väga paljudele. Nende panus kirikus ja inimestesse on suur. Samuti on nad kiired märkama teisi, kes vajavad miskit või on mingil põhjusel üksi.

Kuna pere noorema tütrega saan hästi läbi, siis isegi enam veel austan seda perekonda. See noor andekas naine on olnud mulle toeks terve aasta jooksul. Sõprus temaga on nagu kingitus taevast.

Ka pereema on olnud mulle suureks julgustuseks ja abiks sellel aastal, eriti ärevushäiretega. Lõpetamisel ta ütles: "plaksutan ja elan sulle kaasa nagu ema, sest sinu perel polnud võimalik tulla". Mul oli kahju, et mu vanemaid siin polnud (mis oli aga siiski mõistlik), aga samas lohutav, et keegi plakutab uhkelt tunnistuse vastuvõtmisel.

Igastahes. Mu tänase postituse mõte on isadepäev. Pere vanaisa kutsus mind koos tema perega õhtust sööma, mis on nende traditsioon isadepäeval. Vanaisa, kaks last ja nende pered, mis tegi kokku 13 inimest.

Olime suure hotelli uhkes restoranis. Reegel number 1: söö palju jaksad! sest tegu oli buffee-restoraniga. 

Helistasin õhtul oma isale, et soovida ilusat (hollandi) isadepäeva. :)

Esimene suvi mujal

Siin ma nüüd siis olen. Üksinda Amsterdamis. Üksinda seetõttu, et teised õpilased, mittehollandlased, on juba kodudesse läinud.
See nädal on olnud bitter-sweet. Esimene aasta edukalt ja pidulikult ja ametlikult lõpetatud, aga inimesed on lahkunud, osa, keda enam ei näegi, ja õnneks osa teisi, kes tagasi tulevad järgmisele aastale. Peale selle, nädal möödub tööd otsides - internetis ja otse. Mõned kohad on tõenäolisemad kui teised, aga loodan järgmisel nädalal saada vastuseid ja kutseid intervjuudele.
Täna just käisin linnas selle tõttu, et oma CV koos motivatsioonikirjaga jälle kellelegi ulatada.

Täna sain tuttavaks ühe oma naabriga - Nikole tema nimi. Meeldin ta koerale, kes on väga rõõmsameelne ja mänguhimuline. Äkki avaneb võimalus millalgi kutsuda kohvi jooma vms. :)

Kuigi mul tööd ei ole, siiski väga üllatavalt, tulen rahaliselt välja. Toidupoolest ei pea muretsema, sest õpilastest on jäänud väga palju toitu järgi. Olen juukseid lõiganud ja värvinud, seega sealt olen ka vähekene teeninud.

Nii siin lähebki - tööd otsides.

Concert of lyrics

Juba aasta alguses teatati, et lõpus tuleb esitada omakirjutatud laul. Kaua-oodatud, vähe-valmistatud konsert toimus eile.
Kaks nädalat enne hakkasid inimesed kiiruga lugusid kirjutama. Kuna nädalakava on siin tihe, siis väga palju aega polnud, et enne sellega tegeleda. Istusin minagi üks muusikatund oma rõdul ja kirjutasin loo "You came to me".

Melody ja mina

MCAN'is õpid olema spontaanne ja mitte igakord 100% valmistunud. Aga konstert läks väga hästi. Oodatud 60 inimese asemel koosnes publik 105 inimesest.
Eriliseks tegi selle kontserdi see, et kõigil oli oma lugu rääkida, omad mõtted ja sõnad edastada. Omaloomingus mängiti oma stiili, lauldi oma ulatuses ja tehtigi "oma asja", mis isegi aasta jooksul välja ei tulnud. Tundus selle konserdi järgi, et tegu oleks olnud muusika suunitlusega Master's Commission.

Kohe-kohe on lõpp käes.
Homme on suur ametlik pidulik lõpetamine.
Ja siis esmaspäevaga on enamik inimesi läinud..

Päeva esimene pool Almere'is

Enzo kutsuti jultustama värskesse kogudusse Almere'is. Loomulikult võttis ta kaasa osa oma tiimist, kes siis sel teenistusel juhtisid ülistust ja mängisid väikese draama (mis kuskil netiski liikvel oli).

Sel hommikul oli pühapäeva õpetaja abiline haigeks jäänud ja kuidagi juhtis nii, et mind pandi assisteerima. Ja sealt maalt, põhjused, miks mind kaasa võeti, enam ei olnud olulised, vaid lastetöö köitis mu tähelepanu, kuid selleks oli ka põhjust.

Tegu on internatsionaalse värske kogudusega, mille põhiliseks keeleks on inglise keel, sest koguduse liikmed on 20 erinevast rahvusest. 

Pühapäeva koolis oli ligi 10 last. Mõned neist Korea päritoluga, mõned sega rahvusest ja kaks hollandist. Igatahes..

Kõige hiljem tundi astus sisse ema koos oma nelja-viie aastase pojaga. Poiss oli veidi tujukas alguses, ei teadnud, mida ta tahab. Otsustas siis lõpuks, et on näljane. Seega nad lahkusid ja tulid tagasi 10 minutit hiljem.

Raske oli selle poisi tähelepanu püüda õpetaja tegevustega, kuigi väga armas õpetaja püüdis hoolega. Kui poisilt midagi küsiti, siis mitte nipsakalt, kuid suhtumisega, "Muidugi!" Selline armas suhtumine nii väikse poolt. Ta vajas koguaeg midagi teha ja leidis endale tegevust.

Mingi hetk alustasin grupile loo rääkimist ja see poiss oli natuke huvitatud, kuid ta veel jälgis, mis ja kes ma olen. Teised lapsed olid aga liiga arglikud, et looga kaasa tulla. 

Püüdsin teiste lastega suhelda, kuid osad ei rääkinud väga head inglise keelt veel või siis olid väga ametis värvimisega. Seega proovisin aktiivsema lapsega kontakti saada. Kuna ta meenutas mu õepoega Jakobit natukene, siis proovisin talle sama "napakalt" läheneda, tasapisi muidugi. Voolisin temaga koos mõned krokodillid ja julgustasin teda tehtud töös. Hiljem veidi ka kiusasin  - heas mõttes muidugi. Nagu lapsed ikka, katus ka tema veidi piire, öeldes proovides "Ole vait" või ei mäletagi täpselt enam. Kuid seadsin seal konkreetsed piirid ja oli asi olemas. 

Mida rohkem Ian avanes, seda rohkem nägin temas sarnasust Jakobiga - tugev karakter, suur süda ja julgustava tähelepanu vajadus. Tuli meelde, kui väga igatsen oma semu Jakobit, kuid samas andis selles osas väikest lohutust.

Kui teised MCAN tiimi liikmed veetsid pärast teenistust aega noortega või tutvusid teiste kirikuliikmetega, siis minu tähelepanu võitis Ian, kes ronis mul seljas või tegi nalja, määrides nii enda kui minu püksid sinise plastiliiniga või hiljem kasutades seepi üleliia, et lihtsalt narritada. Ian on rõõmsameelne laps, kuid nagu ka minu õpoeg, siis tedagi vast on mõnes olukorras lihtsam märgata kui väikest pahanduste otsijat. Japp, me mõlemad naersime ja jõime mango-maitselist teed ja niisama chillisime ringi. 

Hiljem kohtusin ka poisi emaga, kes eimidagi hoitamata, ütles aitäh, alguses ma ei mõistnud, kuid siis veidi mõistsin. Tegu on aktiivse lapsega ja tugeva karakteriga poisiga, ei ole lihtne kasvatadada. Eriti raskeks teeb, kui mõned näevad su last kui raskestikasvatatavat.

Mina aga hoopis tänasin teda, et võisin poisiga aega veeta ja ütlesin talle, et minu arvates on Ian väga heatahtlik ja armas ja kõigetipuks lõbus väike sõber. Loria (poisi ema) oli üllatunud, et keegi tema last selle pilguga näeb..

Samal ajal kui rääkisin emaga, siis Ian kallistas mu jalgu. Üks hetk aga ehmatasin, sest Ian andis mu käele väikese musi. :)

Ema oli huvitatud, kas meie MCAN tiim plaanib tagasi tulla. Kahjuks ei osanud ma talle vastata. 

Loria on päris Nigeeriast ja abikaasa/isa Slovakkiast, ning jah.. elavad Hollandis. 

Ema käis välja, et kui soovin Nigeeriasse uurima minna, siis ta võiks oma õe kontakti anda. Väga armas temast! Ja see oleks ju väga põnev.

Kuigi läksime sinna muusika ja draamaga, siis minu jaoks tõusis hoopis üles kohtumine pühapäeva kooli õpetaja Melissaga ja loomulikult Iani ning tema emaga. See väike sõber võitis mu südame. :)

Vahelduseks ütlen tere :)

Käisime kunagi ammu stuudios, et üles filmida promo-video.

10.aprill sõidame misjonireisile Rootsi-Norra. Oleks tarvis kirjutada 2 uurimistööd enne seda, et hiljem liiga kiireks ei läheks, aga eks paista, kuidas sellega minema hakkab. Igatahes teemad on valitud ja paberil on vorm valmis, aga selle täitmine ei taha väga kiiresti kulgeda. 

Aga muidu läheb hästi. Mainiksin siinkohal, et millegipärast on mu pereliikmetel väga tihe sünnipäeva-kava viimastel kuudel.

Tervitused!

PS! Siin on päris tuuline.

Old poem:

“I rejoice in knowing that

 There is no oil without squeezing the olives,

 No wine without pressing the grapes,

 No fragrance without crushing the flowers

 And no real joy without sorrow.” (Author unknown)

Reisile (sinuga) !

Esmaspäeval kell 10.00 sõidame Brüsselisse. Toimumas on Masters Commission Europe konverents, mis algab kolmapäeval. Nagu võib aimata, siis sõidame paar päeva enne, et aidata ettevalmistustega. Tagasi laupäeval mingil tundmatul ajal..

Belgium it is!

Külmunud töö

Pärast väga külma fotosessiooni sain lõpuks ka pildid arvutisse laetud ja edasi saadetud. Ajakirja kaaneks ja sisefotodest ei valitud küll minu isiklikke lemmikuid, kuid siin on näha kaant:

http://www.newsofpeace.com/meld-je-aan-voor-het-e-zine-van-maart-2013/ontspanning/algemeen/

Kodu mekk!

Olen unustanud uhkustada. Mu ema on supper! Saatis mulle paki: mõned riided kodust, ISA leiba, raamatu koos pangakaardiga ja "Kallis oled" šokolaadi. Nämm nämm ja aww! :) Ema on kallis!

PS! Tuuli sõidab külla 1.-3.märts, otse Saksamaalt.

Tehtud!

Niisiis. Kiire-kiire on mu jaoks läbi. Uued ülesanded saabuvad varsti.
Tulemused käes:
Islami kursuse eest sain 93 punkti ja Vana Testamendi eest 83.

Täna tegin ka oma tunni ära. I aasta õpilased peavad viima läbi 20-minutlise tunni. Minu teemaks oli "Kes sa enda arvates oled?" Viisin läbi ka ühe testi. Sain tunni eest hea tagasiside.

Pühapäeval mängin klahve kahel teenistusel, esmaspäeval pildistan photoshoot'il ühe ajakirja tarbeks. Pluss aitan kirjutada MCAN reklaam-lugu, mida hakkame kõik järgmisel nädalal õppima. Varsti teeme reklaam-video selle looga.

Ja nii see aeg kulgeb. Seni on koolitööde mõttes väga edukas olnud.
Mu selle semestri moto on - kõik õigeks ajaks!

Quote

The coward is constantly whispering, Better safe than sorry.
The daredevil is whispering, Nothing ventured, nothing gained.
// Mark Batterson "In a pit with a lion in a snowy day"

Puud peksavad akent - torm mitmendat päeva

Homme lahkub mu toakaaslane programmist. Ta on kõige noorem ning programmi vastu võetud enne vanuse täissaamist. Kuid see pole põhjus. Vaid pigem ei oodanud ta, et nii raskeks läheb.

Masters Commission ei ole kool, kus õpime päeval ja pärast tee, mis tahad. See on kool, kus õpime 24/7 ja ilma hellitusteta igas olukorras.

Rohkem selgitusi hetkel ei anna.

Väljasõit

Käsil on Islami kursus, täna viisid õppejõud meid  Mošeesse, mis asub Amsterdamile üpris lähedal. Väga huvitav kogemus.
 Ettevalmistuseks võtsid tüdrukud kapist sallid välja ja katsid oma juuksed ja ülejäänu nii palju kui võimalik. Juhiseid palju ei antud, kuid nagu ikka, oleme tänulikud vastuvõtu eest, austame neid ja nende õpetust.

Lühiülevaade
 Moslemid usuvad ühte Jumalasse - Allah. Mis eristab neid kristlastest on see, et nad ei usu, et Jeesus oli Jumala poeg, vaid suur prohvet. Samuti nad ei usu, et Jeesus suri ristil, rääkimata siis selle tähendusest. Nemad usuvad, et suurim ja kõige viimaseks jääv prohvet oli Muhamed (570-632 pKr), kellele Jumal ilmutas ingel Gabrieli kaudu koraani (610-622 pKr), mille kohaselt peaks see täiustama ja kinnitama Piiblit, kuid enamik neid siiski on õpetatud, et Koraani oli tarvis, et Piibel asendada. Moslemid palvetavad 5 korda päevas rituaali kohaselt.
Maailmas on levinud arusaamine, et moslemid on terroristid, kuid tegelikult on moslemid rahumeelsed õpetust järgides. Eks ekstreeme ja halbu näiteid leiab kõikides gruppides. Ja mida suurem grupp, seda rohkem ekstreeme. 2000 aastal tehtud statistika järgi on maailmas on üle 1,5 miljardi moslemi, mis teeb 21% populatsioonist. Kõige rohkem Indoneesias - umbes 180 miljonit. Eestis oli 2000 aasta seisuga 14 000 moslemit.
Kuna moslemeid on nii palju, siis miks mitte tutvuda nende kultuuriga, et mõista, kellega me kõrvuti elame.

Tänane kogemus
Niisiis, tänasest väljasõidust. Meid võttis vastu härra Ali, kes oli antud Mošee esimees. Väga sõbralik ja soe vastuvõtt: pakuti türgi teed ja tutvustati lühidalt Mošeed ja algavat teenistust. Meiega liitus hollandlasest Moslema (naismoslem), kes samuti meiega koos küsimusi küsis ja veidi ka ise informatsiooni jagas.

Teenistus oli juba alanud, mošee oli täis. Imam (Moslemite õpetaja) kõneles türgi keeles, mehed istusid all vaibal ja naised üleval rõdul. Meie grupp oli koos naistega rõdul. Nägime mehi igasuguses vanuses, mõned olid oma algkooliealised lapse kaasa võtnud, minu vanuseid ja samas vanaisasid nägime ka. Kõige huvitavam oli aga näha kahte ligi 12-aastast poissi (ühel isegi koolikott selga jäetud), kes olid nö omakeskis tulnud, kuid teadsid täpselt, mis teha tuleb ja lisasid rituaalile omapoolse väikese kähmluse ja poisilikkuse, kuid siiski kõik korrektselt. :)
Imam räägib jutluse, palvetavad, Imam räägib ja palvetavad. Palveid on neil mitmesuguseid, vabapalved (tahad palvetada, siis palvetad; ei, siis jälgid) ja nö kohustislikud palved, mil mehed seisid reas nagu sõdurid. Nendel palvetel on oma rituaal. Sellel juhi mingi viis, nad teavad täpselt millal seista, kummardada või laskuda põlvili.

Pärast teenistus oli meil võimalus ka isiklikult Imamiga kohtuda. See härrasmees on Hollandis olnud kõigest 2 nädalat, seega meile tõlgiti türgi keel hollandi keelde ja siis alles hollandi keel inglise keelde. Küll sel aastal saan aga erinevaid keeli kuulda!

Tüdrukuna tundsin end üpris ebakindlalt algusest lõpuni: kuhu vaadata, kellele tere öelda või mitte midagi öelda, ühesõnaga - alandlikult. Seega otsustasin mitte kedagi tervitada ja vältida igasugust silmsidet. Meid oli enne juba hoiatatud, et silmsidet luues ja naeratada hambaid näidates, võib tähendada, et soovid seksuaalset suhet. Seda muljet me nüüd küll seal jätta ei tahtnud.

Huvitav oli mõista, et tänava peal kõndides ei saakski aru, et tegemist on moslemiga. Moslema tunneb küll ära tänud katetud peale, kuid moslemid ei erine tänavapildist sugugi.

Antud linnas teevad koostööd moslemid, juudid ja kristlased, pakkudes tegevusi igale eale. Nad aitavad ühiselt korraldada lastele pikapäevarühmi, noortele spordivõistlusi ja veel tegevusalasid, mis kahjuks meelde ei jäänud. Igatahes nad teevad tihedat koostööd omavahel. Üllatav, et nii erinevad usundigrupid ühiselt töötavad ja mõelda, et mõnel pool ei saa Kristluse religiooni konfessioonid koostööga hakkama.


Täna saime hea kogumuse, mis aitab moslemeid paremini mõista ja näha nö teistsugust pilti meie endi keskelt.

Veel üks nädal Islami kursust. Varsti on tulemas ka kursus budaismi kohta.

Lihtsalt tsitaat

"Bad circumstances have a way of bringing the best out of us."
- Mark Batterson "In a bit with a lion on a snowy day"

Start!

Tänasest algab töine II semester. Enne oli justkui tagasi atmosfääri. Mõnus viis, kuidas taas sisse elada, tänulik selle aja eest. Pidasime sünnipäevi (minu ja Alida pool-sünnipäevi ja Hectori sünnipäeva), mängisime bowlingut, olid head vestlused, sõime koos, avastasime Hollandit. Jõudsin  ka päris suure mahu täita arvuti mälus paljude-paljude piltidega, millega pole aega olnud tegelda, seega pole neid veil näidata.
Pluss, eile oli mul eriline võimalus olla elav kuju. Idee autoril on iga aasta väga suur näitus Hollandis, ja nendele üllatuseks võitsid ka maailmas väga kõrge koha selle kunstiga.
Oli aega kõigeks ja nüüd mõnus alustada, vaatamata sellele, et Holland on tavapäratult kaetud lumega ning lõdisemiseks on põhjust antud rohkem kui küll.

Algab 2 nädalat intensiivset õpingut - Islami kursus. Toimub nö tavapärane õppimisplaan, ehk siis esmaspäevast-reedeni. Meil ju muidu esmaspäevad vabad, õppetöö teisipäevast-reedeni, ja nädalavahetused üldiselt ainult praktiline tegutsemine kuskil-miskit.
Peale selle on see nädal palvenädal. Noored on üles kutsutud paastuma ning igal õhtul käime selle piirkonna kirikutega koos.

Kiire, töine, kuid huvitav.
Let it come!

sünnipäevalised

hey!

fast food, fast filled, fast hungry

Tükike Hollandist

Bowlingu seis

ja lõpuks Hollandi rattad Eestiliku kliima all

Kaunist lugemist ja õppimist!!

Living Statue "Light of the world"

Artist Carla
Photos by Menno

Pildistamine

Sain erilise ülesande. Üles pildistada naisteõhtu tuleval neljapäeval. :)

Tagasi Amsterdamis!

Olen väga meeldivalt üllatunud. Päev käis kähku. Ei mingeid aegade lükkumisi, kui just mitte ette poole. Kitarri sain ainult 10€ lisa tasu eest transportida. Ootamisaeg, veidi üle kahe tunni, läks kiiresti. Istusin lennukis mõlemal korral akna all ja ilma naabrita.

Rootsis oli tore olla. Kuulda jälle seda müstilist keelt, millest veidi haaran oma tõlkekski. Arlanda-Amsterdan lennuk oli ka nö põhiliselt rootsikeelne ja mingil kummalisel moel see meeldis mulle.

Isegi mõned sõnad sain rootsi keeles ära öelda.

Aga olen tagasi ja jälle end sisse seadnud.