Nimelt alustasin töö otsimist juba kooli lõpus ehk siis mai kuust. Tööagentuurid ütlesid, et nendeni pole veel suvetööd saabunud ning tuleb endal internetis surfata. Tööd otsisin mina kui ka minu kohalik Hollandlasest kursaõde.
Esialgu kirjutasime päevas ligi 10 motivatsiooni kirja ja paralleelselt saatsime üksteisele linke, kus olime näinud lubavaid kuulutusi. Selline innukas ja motiveeritud otsimine kestis vähemalt kuu aega, aga selle aja jooksul polnud ükski firma vastanud ei ega jah. Viisime siis töö otsingud leveli võrra üles ja hakkasime koha peal käima. Käisin kohvikutes küsimas, kas nad ehk otsivad uusi töötajaid, aga vastuseks sain, et siin on meie firma koduleht ning sinna või tänna klikates saan ma kandideerida.
Mis ma õppisin töö otsimise koha?! Istu tunde arvuti taga ja uuri tööpakkumisi, pole mõtet kelleltki küsima minna, kui just pole tuttav kuskil ees.
Kolm kuud töö otsinguid... Mõned üksikud tagasisidet. Enamasti kommentaarid selle kohta, et ma ei oska piisavalt Hollandi keelt. Aga ingliskeelseid tööpostid olid ainult erialased, kuid paberit mul ette näidata veel ei ole. Veel üks kriteerium on vanus; Hollandis on vanuseline maksustamine, kuni 23 eluaastani sõltub miinimumpalk vanusest ja sealt edasi haridustasemest. Seetõttu eelistavad tööandjad palgata alla 18 aastasi.
Kuid mis ma siis peale tööotsimise siin terve suvi tegin?
Kuigi võib öelda, et ma ei täitnud oma eesmärki - terve suvi tööd rabada - olen siiski eesmärgile lähedal. Jumal on minu eest hoolt kandnud. Võtame või mu elamiskulud. Minu kooli direktor ja ühtlasi ka kiriku pastor ütles mulle, et kuni ma ametlikult ei töö, siis ma ei pea renti maksma. Muud elamiskulud? Kuigi mu isa võiks rahulikult pensionipõlve nautida, siis ta eelistab siiski tööd teha ja suveks on ta omale jälle tööd saanud. Mis tähendab, et mu vanemad on mind kogu suve toetanud.
Peale selle olen olnud veel rohkem õnnistatud kui oleksin osanud ette näha või soovitagi.
Pisitöö nr 1: üks siinsetest tuttavatest läks paariks kuuks Indiasse, kuid liitus programmiga, kus ta rendib oma korteri turistidele Bed&Breakfast põhimõttel. Selle heaks töötavad kaks inimest: mina ja Maarten. Tema suhtleb inimestega ning mina valmistan elamise järgmiste külaliste tarbeks.
Pisitöö nr 2: siinses kirikus käisid renoveerimistööd terve suvi. Kuna mul polnud tööd, siis pakkusin end vabatahtlikuks. Lihvisin ja värvisin. Kuni kiriku juhatus otsustas, et nad tahavad mind tasustada selle eest.
Pisitöö nr 3: igal laupäeval kogunevad vabatahtlikud, et kirikut üheskoos korrastada. Sedagi tegin, puhtast harjumusest kooli ajast, kuid juhatus tahtis ka selle eest maksta, et toetada mu õppemaksu maksmist.
Pisitöö nr 4: kui elad suvel siin õpilastekodus, on sinu kohustus võtta vastu ja hoolitseda külaliste eest, kes siit läbi käivad. Ehk siis minu ülesanne, sest olen enamasti siin üksi olnud. Kuigi sellega pole tööd väga palju olnud, siiski on nad ka need tunnid mu õppemaksust maha võtnud.
Pisitöö nr 5: siinses kirikus käib üks daam, kellelt tellitakse "Psalm 23" käekette. Ehk siis iga värv tähistab erinevat salmi. Proua Trudy on kaks korda mulle pakkunud võimalus teda abistada. Esimene kord 20 käekette ja nüüd reedeks 50. Ta oleks võinud need kõik ise sähmelt valmis meisterdada, aga kogudus väga hoolib MCAN õpilastest ning teab et kooli ajal me ei saa tööl käia, siis mainitud naine soovis oma panuse sel viisil anda.
Pisitöö nr 6: ei saa ära unustada, et ka siin mängin vahel juuksuri rolli. :)
Ma oleksin neid kõiki töid nii või teisiti teinud, ei mingi raha eest, lihtsalt, et olla abiks ja samuti, et ma ei istuks tegevusetult. Kuid need paar suvekuud, kus olen tööd otsinud, olen juba teeninud palju oma õppemaksu tarbeks. Augusti lõpus selgub täpselt, kuid olen üpris kindel, et enne uut kooliaastat on mu esimene aasta siin koolis makstud. Kuidas see võimalik on? Jumala arm ja ligimese armastus!
Üllatuseks sai sel suvel, kui palju siinne kogudus on hoolivust näinud. Olgugi, et ma mängin klaverit pea igal pühapäeval või olen aidanud lastetundi läbi viia. Tegemist pole rikka kogudusega, et võiks kõigile palka maksta, kuid tegemist on kasvava kogudusega, kes tahab panustada noortesse inimestesse. Ma ei suuda neid ära tänada selle eest, mida olen neilt õppinud või nende julgustavate sõnade eest sel teekonnal Amsterdamis..
Olen õppinud, et just sellistes keerulises olukordades, kus lahendust pole näha ja ei oska endast enam suuremat panust anda, märkan, kui olulised me üksteisele oleme. Näen ka seda, kui väga minu oma perekond minusse panustab, kuigi mõistmata sellise haridustee jätku. Näen, et kui Jumal on mind kuhugi saatnud, siis ta ka varustab, et kohtame õigeid inimesi ja meil ei tuleks millestki puudust. Kuskil pole kirjutanud, et taevast jälle hakkab mannat sadama ja ise midagi tegema ei pea, kuid kindel on, et meie Varustaja varustab. ;)
Ja nüüd siis! Olen saanud kõne puhastusfirma juhatajalt. Käisin intervjuul. Nemad olid huvitatud, mina olin huvitatud. Saatsid nad mind teise firma esindaja jutule, aga siis juba konkreetse töö pärast.
Pärast paari kuud otsinguid olen lõpuks leidnud töö! Tegu pole küll, nagu mu õemees ütleks, Chill-prill ja Coca-Cola tööga, kuid tegemist on tööga ning sain ka direktorilt nõusoleku töötada kooli ajal. Kuigi selle tööga ei saa ma makstud kogu teise aasta õppemaksu, siis abiks on see kindlasti. Aasta saab olema kiire-kiire ja tuleb teha palju arukaid nädalaplaane, et kõik kokku töötaks ja ka mina funktsioneeriks pärast esimest kuud.
Töötan siis õhtuses vahetuses viie tärni hotellis Okura ja meie vahetus kannab nime "turndown service". Ülesanne on värskenda tuba ja teha ette-taha, et inimesed saaksid ilusti põhku pugeda. Tööle sõidan jalgrattaga 40 minutit sinna ja sama palju tagasi. Lisatrenni polegi tarvis.
Juba esimesel töönädalal õppisin üht teist:
# kõige parem paik kuskilt alustamiseks on alustada teiste teenimisega;
# pole vahet, kui palju on inimestel raha, rikkad külalised kui ka töötajad, soovivad ja väärivad samasugust kohtlemist - sõbralik naeratus ja austav suhtlemisviis (ilmselge tõde või kuidas?!);
# rass on ülehinnatud, aga kultuur alahinnatud! Ja kui ei tunne kultuuri, tule tagasi ettiketi juurde, ning ole tähelepanelik, mis ütled ja kuidas;
# naised, kellega koos töötan, on töökad, ustavad ja väsinud;
# minu jaoks on raske töötada ainult esemete või paberitega. Minu tööd vürtsitavad inimesed, keda kohtan ja veel nii paljudest erinevatest paikadest;
Tööta tööka suve lõpp paistab, uue kooli aasta organiseerimine juba käib. Püüan õppida tänasest tänaseid õppetunde, et homme õppida homseid. Töötan ja saan elukogemust ja -teadmist. Ja olen kindel, et ainult üksinda üritades ei saa keegi hakkama. Seega, igasugused julgustused on oodatud, sõnalised, rahalised ja vaiksed palvelised. :)
Ma tänan hoolimise eest ja lihtsate "kuidas sul läheb?" eest ja selle eest, et te mind koju ootate. :)
No comments:
Post a Comment
Tänud! :)