Sel hommikul oli pühapäeva õpetaja abiline haigeks jäänud ja kuidagi juhtis nii, et mind pandi assisteerima. Ja sealt maalt, põhjused, miks mind kaasa võeti, enam ei olnud olulised, vaid lastetöö köitis mu tähelepanu, kuid selleks oli ka põhjust.
Tegu on internatsionaalse värske kogudusega, mille põhiliseks keeleks on inglise keel, sest koguduse liikmed on 20 erinevast rahvusest.
Pühapäeva koolis oli ligi 10 last. Mõned neist Korea päritoluga, mõned sega rahvusest ja kaks hollandist. Igatahes..
Kõige hiljem tundi astus sisse ema koos oma nelja-viie aastase pojaga. Poiss oli veidi tujukas alguses, ei teadnud, mida ta tahab. Otsustas siis lõpuks, et on näljane. Seega nad lahkusid ja tulid tagasi 10 minutit hiljem.
Raske oli selle poisi tähelepanu püüda õpetaja tegevustega, kuigi väga armas õpetaja püüdis hoolega. Kui poisilt midagi küsiti, siis mitte nipsakalt, kuid suhtumisega, "Muidugi!" Selline armas suhtumine nii väikse poolt. Ta vajas koguaeg midagi teha ja leidis endale tegevust.
Mingi hetk alustasin grupile loo rääkimist ja see poiss oli natuke huvitatud, kuid ta veel jälgis, mis ja kes ma olen. Teised lapsed olid aga liiga arglikud, et looga kaasa tulla.
Püüdsin teiste lastega suhelda, kuid osad ei rääkinud väga head inglise keelt veel või siis olid väga ametis värvimisega. Seega proovisin aktiivsema lapsega kontakti saada. Kuna ta meenutas mu õepoega Jakobit natukene, siis proovisin talle sama "napakalt" läheneda, tasapisi muidugi. Voolisin temaga koos mõned krokodillid ja julgustasin teda tehtud töös. Hiljem veidi ka kiusasin - heas mõttes muidugi. Nagu lapsed ikka, katus ka tema veidi piire, öeldes proovides "Ole vait" või ei mäletagi täpselt enam. Kuid seadsin seal konkreetsed piirid ja oli asi olemas.
Mida rohkem Ian avanes, seda rohkem nägin temas sarnasust Jakobiga - tugev karakter, suur süda ja julgustava tähelepanu vajadus. Tuli meelde, kui väga igatsen oma semu Jakobit, kuid samas andis selles osas väikest lohutust.
Kui teised MCAN tiimi liikmed veetsid pärast teenistust aega noortega või tutvusid teiste kirikuliikmetega, siis minu tähelepanu võitis Ian, kes ronis mul seljas või tegi nalja, määrides nii enda kui minu püksid sinise plastiliiniga või hiljem kasutades seepi üleliia, et lihtsalt narritada. Ian on rõõmsameelne laps, kuid nagu ka minu õpoeg, siis tedagi vast on mõnes olukorras lihtsam märgata kui väikest pahanduste otsijat. Japp, me mõlemad naersime ja jõime mango-maitselist teed ja niisama chillisime ringi.
Hiljem kohtusin ka poisi emaga, kes eimidagi hoitamata, ütles aitäh, alguses ma ei mõistnud, kuid siis veidi mõistsin. Tegu on aktiivse lapsega ja tugeva karakteriga poisiga, ei ole lihtne kasvatadada. Eriti raskeks teeb, kui mõned näevad su last kui raskestikasvatatavat.
Mina aga hoopis tänasin teda, et võisin poisiga aega veeta ja ütlesin talle, et minu arvates on Ian väga heatahtlik ja armas ja kõigetipuks lõbus väike sõber. Loria (poisi ema) oli üllatunud, et keegi tema last selle pilguga näeb..
Samal ajal kui rääkisin emaga, siis Ian kallistas mu jalgu. Üks hetk aga ehmatasin, sest Ian andis mu käele väikese musi. :)
Ema oli huvitatud, kas meie MCAN tiim plaanib tagasi tulla. Kahjuks ei osanud ma talle vastata.
Loria on päris Nigeeriast ja abikaasa/isa Slovakkiast, ning jah.. elavad Hollandis.
Ema käis välja, et kui soovin Nigeeriasse uurima minna, siis ta võiks oma õe kontakti anda. Väga armas temast! Ja see oleks ju väga põnev.
Kuigi läksime sinna muusika ja draamaga, siis minu jaoks tõusis hoopis üles kohtumine pühapäeva kooli õpetaja Melissaga ja loomulikult Iani ning tema emaga. See väike sõber võitis mu südame. :)
