No Masters Commission for me!

It was about ten years ago when I first heard something about Masters Commission (MC). A group from Denmark came to a mission trip to my little sweet town in Estonia. Masters Commission is not a university,  but neither just some fun program, that's what I got very fast. But as much the school was described differently, the students were also different than I was used to - more relaxed, friendly, caring, they actually inspired me in the way they talked or acted.

I met so many (not exaggerated) wonderful people in all those years they came. All the students had something so, so .. Something in them that affected the youth in my town and gathered almost everybody to get the chance to hang out with those Masters Commission students. 

First time ever I thought about going - or better to say, not going - was when the director of Denmark  MC said, that when I finish high school, I should be part of it myself and later on could start the program in Estonia. I laughed hard about it, because never before I've heard anybody talking so crazy!

There are lot of reasons why me going to Masters Commission is wrong. Here are some: 

1. It's not even a official school. So, no government support or student-cards, student sales..

2. Takes your whole year away, sometimes even two, and in worst cases even three, and some people seem to get stuck there forever!

3. It does not give you a paper what in the end you could use to work in somewhere important..

4. My parents would never ever agree, actually non of my family members or friends. They have bigger plans for me.

5. What are they studying again?

6. I would meet very cool people but they are so spiritual and I would not fit in there

7. Going to that school would mean that I need to put EVERYTHING else aside and do only one thing (that is not me!) 

///And here I am, in Amsterdam, and to do what? Waiting for my second year in Masters Commission to start. With the first year and the summer between, I have realized what lessons are about to come to stay in my brain, my thinking and being in my lifestyle. I have realized even more how important is where you are from (culture, family, environment experience), and how important is to learn to take the best out from it. 

The reasons not to come, were gone in April 2012, when I needed to make a tough decision - to start building something real or to know where am I building it on. Even now, my family or friends does not understand the reasons to study in this program, but they trust me and support my decisions and that proves to me a whole lot.

In this intense 24/7 program we learn so much more than theology or church history. First of all, we all come with a baggage, so we need to fit those in the same house. But because of the cultural differences or habits or experience, we learn how to be open to something what we are not used to and to be caring and loving, more understanding. But there is so much more we learn, personal and wider lessons we get out from those ten months in that program.

This is so much more than paper, this is not a education you start your job, but if you face your challenges of the year and learn what is given to you, then you have a strong fundamental to start something what you are called to do. 

It is nothing what I planned, it seems much slower than my own five year plan was, taking two years off from something you walk up on the ladder. But it looks like it is more efficient and stronger and definitely better.

So here I am. Finally knowing why I'm here and facing with one my toughest and most challenging years. 

Am I ready? Not really. :) 

Sure that it's the good place for me then? Positive!

For His glory and my good..

Parandatud kumm, õppetund ja parandamise komplekt - 5€ Amsterdamis!

Niisiis. Ühel õhtul, kui väljusin tööpostilt, avastasin, et mu rattakumm on tühi. Leidsin kodule lähima jalgrattasport, millest meie õpilased on ikka rääkinud. Jalgratta poodi peab üks kolmekumnendates ameeriklane. Viis aastat tagasi kolis ta Amsterdami. Ta vajas tööd ja teda hävitasid rattad, mille tõttu ta avas ratta poe ja -paranduse.

Kuna MCAN õpilased käivad oma rattaid seal parandamas, siis ta uuris, kes ja mis me oleme. Peale selle ta ütles: "Anna naljasele kala, ning ta saab sellest ühe korra söönuks, anna talle aga õng ning õpeta ta kala püüdma, saab tema ja tema terve pere elu lõpuni söönuks!"

Seega ta otsustas õpetada mind ja mu kursaõde, kes minuga kaasas oli, kuidas lihtsalt parandada ratta kummi. Ta otsustas parandada ratta kummi ja õpetada, kuidas see käib, et saaksime hiljem oma kursakaaslasi aidata. Seda kõike tasuta ning müüs mulle lihtsa 5€ karbi, kus kõik parandamiseks vajalik. 

Uskumatu, kui abivalmis!

Bitter vs. Better

The words to this poem found in John Cook’s book, The Book of Positive Quotations. 

The Hard Way

For every hill I’ve had to climb,
For every stone that busied my feet,
For all the blood and sweat and grime,
For blinding storms and burning heat,
My heart sings but a grateful song-
These were the things that made me strong.
Those do not sound like the words of a bitter person but a better person

Ilus ratta-linn Amsterdam

Mul on tunne, et olen koos töölepinguga alla kirjutanud fitness programmile. Maha on sõidetud mitmekumneid kilomeetreid! Homme peab minema rattakummi vahetama selle suure tuuseldamise tõttu. Aga hea on rattaga sõita: alati soodne ja siinses ratta-riigis (rohkem rattaid kui inimesi) on võimalik vändata peaaegu kõikjale mööda spets teid..

Amsterdamis on palju kanaleid, mismeelitavad inimesi veele. Seetõttu pole raske leida kohta, kus imetleda kaunist veetagust paikeseloojangut, kust paadid/purjekad/laevad eest läbi sõidavad.

Suvi Amsterdamis

Esimene suvi, mil töö saamine väga oluline on olnud. Kuna õpin Amsterdamis (teoloogiat, kes veel ei teadnud, programmis Masters Commission Amsterdam-Noord), siis tuleb ka tööl käia vastavalt. Ehk siis selle kevade lõpus otsustasin, et kuna jätkan õpinguid Amsterdamis, siis on mõttekam suvel ka siinsamas töötada. Lihtne? Sugugi mitte.

Nimelt alustasin töö otsimist juba kooli lõpus ehk siis mai kuust. Tööagentuurid ütlesid, et nendeni pole veel suvetööd saabunud ning tuleb endal internetis surfata. Tööd otsisin mina kui ka minu kohalik Hollandlasest kursaõde.

Esialgu kirjutasime päevas ligi 10 motivatsiooni kirja ja paralleelselt saatsime üksteisele linke, kus olime näinud lubavaid kuulutusi. Selline innukas ja motiveeritud otsimine kestis vähemalt kuu aega, aga selle aja jooksul polnud ükski firma vastanud ei ega jah. Viisime siis töö otsingud leveli võrra üles ja hakkasime koha peal käima. Käisin kohvikutes küsimas, kas nad ehk otsivad uusi töötajaid, aga vastuseks sain, et siin on meie firma koduleht ning sinna või tänna klikates saan ma kandideerida.

Mis ma õppisin töö otsimise koha?! Istu tunde arvuti taga ja uuri tööpakkumisi, pole mõtet kelleltki küsima minna, kui just pole tuttav kuskil ees.

Kolm kuud töö otsinguid... Mõned üksikud tagasisidet. Enamasti kommentaarid selle kohta, et ma ei oska piisavalt Hollandi keelt. Aga ingliskeelseid tööpostid olid ainult erialased, kuid paberit mul ette näidata veel ei ole. Veel üks kriteerium on vanus; Hollandis on vanuseline maksustamine, kuni 23 eluaastani sõltub miinimumpalk vanusest ja sealt edasi haridustasemest. Seetõttu eelistavad tööandjad palgata alla 18 aastasi.

Kuid mis ma siis peale tööotsimise siin terve suvi tegin?

Kuigi võib öelda, et ma ei täitnud oma eesmärki - terve suvi tööd rabada - olen siiski eesmärgile lähedal. Jumal on minu eest hoolt kandnud. Võtame või mu elamiskulud. Minu kooli direktor ja ühtlasi ka kiriku pastor ütles mulle, et kuni ma ametlikult ei töö, siis ma ei pea renti maksma. Muud elamiskulud? Kuigi mu isa võiks rahulikult pensionipõlve nautida, siis ta eelistab siiski tööd teha ja suveks on ta omale jälle tööd saanud. Mis tähendab, et mu vanemad on mind kogu suve toetanud.

Peale selle olen olnud veel rohkem õnnistatud kui oleksin osanud ette näha või soovitagi. 

Pisitöö nr 1: üks siinsetest tuttavatest läks paariks kuuks Indiasse, kuid liitus programmiga, kus ta rendib oma korteri turistidele Bed&Breakfast põhimõttel. Selle heaks töötavad kaks inimest: mina ja Maarten. Tema suhtleb inimestega ning mina valmistan elamise järgmiste külaliste tarbeks.

Pisitöö nr 2: siinses kirikus käisid renoveerimistööd terve suvi. Kuna mul polnud tööd, siis pakkusin end vabatahtlikuks. Lihvisin ja värvisin. Kuni kiriku juhatus otsustas, et nad tahavad mind tasustada selle eest.

Pisitöö nr 3: igal laupäeval kogunevad vabatahtlikud, et kirikut üheskoos korrastada. Sedagi tegin, puhtast harjumusest kooli ajast, kuid juhatus tahtis ka selle eest maksta, et toetada mu õppemaksu maksmist.

Pisitöö nr 4: kui elad suvel siin õpilastekodus, on sinu kohustus võtta vastu ja hoolitseda külaliste eest, kes siit läbi käivad. Ehk siis minu ülesanne, sest olen enamasti siin üksi olnud. Kuigi sellega pole tööd väga palju olnud, siiski on nad ka need tunnid mu õppemaksust maha võtnud.

Pisitöö nr 5: siinses kirikus käib üks daam, kellelt tellitakse "Psalm 23" käekette. Ehk siis iga värv tähistab erinevat salmi. Proua Trudy on kaks korda mulle pakkunud võimalus teda abistada. Esimene kord 20 käekette ja nüüd reedeks 50. Ta oleks võinud need kõik ise sähmelt valmis meisterdada, aga kogudus väga hoolib MCAN õpilastest ning teab et kooli ajal me ei saa tööl käia, siis mainitud naine soovis oma panuse sel viisil anda.

Pisitöö nr 6: ei saa ära unustada, et ka siin mängin vahel juuksuri rolli. :)

Ma oleksin neid kõiki töid nii või teisiti teinud, ei mingi raha eest, lihtsalt, et olla abiks ja samuti, et ma ei istuks tegevusetult. Kuid need paar suvekuud, kus olen tööd otsinud, olen juba teeninud palju oma õppemaksu tarbeks. Augusti lõpus selgub täpselt, kuid olen üpris kindel, et enne uut kooliaastat on mu esimene aasta siin koolis makstud. Kuidas see võimalik on? Jumala arm ja ligimese armastus! 

Üllatuseks sai sel suvel, kui palju siinne kogudus on hoolivust näinud. Olgugi, et ma mängin klaverit pea igal pühapäeval või olen aidanud lastetundi läbi viia. Tegemist pole rikka kogudusega, et võiks kõigile palka maksta, kuid tegemist on kasvava kogudusega, kes tahab panustada noortesse inimestesse. Ma ei suuda neid ära tänada selle eest, mida olen neilt õppinud või nende julgustavate sõnade eest sel teekonnal Amsterdamis..

 Olen õppinud, et just sellistes keerulises olukordades, kus lahendust pole näha ja ei oska endast enam suuremat panust anda, märkan, kui olulised me üksteisele oleme. Näen ka seda, kui väga minu oma perekond minusse panustab, kuigi mõistmata sellise haridustee jätku. Näen, et kui Jumal on mind kuhugi saatnud, siis ta ka varustab, et kohtame õigeid inimesi ja meil ei tuleks millestki puudust. Kuskil pole kirjutanud, et taevast jälle hakkab mannat sadama ja ise midagi tegema ei pea, kuid kindel on, et meie Varustaja varustab. ;)

Ja nüüd siis! Olen saanud kõne puhastusfirma juhatajalt. Käisin intervjuul. Nemad olid huvitatud, mina olin huvitatud. Saatsid nad mind teise firma esindaja jutule, aga siis juba konkreetse töö pärast. 

Pärast paari kuud otsinguid olen lõpuks leidnud töö! Tegu pole küll, nagu mu õemees ütleks, Chill-prill ja Coca-Cola tööga, kuid tegemist on tööga ning sain ka direktorilt nõusoleku töötada kooli ajal. Kuigi selle tööga ei saa ma makstud kogu teise aasta õppemaksu, siis abiks on see kindlasti. Aasta saab olema kiire-kiire ja tuleb teha palju arukaid nädalaplaane, et kõik kokku töötaks ja ka mina funktsioneeriks pärast esimest kuud.

Töötan siis õhtuses vahetuses viie tärni hotellis Okura ja meie vahetus kannab nime "turndown service". Ülesanne on värskenda tuba ja teha ette-taha, et inimesed saaksid ilusti põhku pugeda. Tööle sõidan jalgrattaga 40 minutit sinna ja sama palju tagasi. Lisatrenni polegi tarvis.

Juba esimesel töönädalal õppisin üht teist: 

# kõige parem paik kuskilt alustamiseks on alustada teiste teenimisega;

# pole vahet, kui palju on inimestel raha, rikkad külalised kui ka töötajad, soovivad ja väärivad samasugust kohtlemist - sõbralik naeratus ja austav suhtlemisviis (ilmselge tõde või kuidas?!);

# rass on ülehinnatud, aga kultuur alahinnatud! Ja kui ei tunne kultuuri, tule tagasi ettiketi juurde, ning ole tähelepanelik, mis ütled ja kuidas; 

# naised, kellega koos töötan, on töökad, ustavad ja väsinud;

# minu jaoks on raske töötada ainult esemete või paberitega. Minu tööd vürtsitavad inimesed, keda kohtan ja veel nii paljudest erinevatest paikadest;

Tööta tööka suve lõpp paistab, uue kooli aasta organiseerimine juba käib. Püüan õppida tänasest tänaseid õppetunde, et homme õppida homseid. Töötan ja saan elukogemust ja -teadmist. Ja olen kindel, et ainult üksinda üritades ei saa keegi hakkama. Seega, igasugused julgustused on oodatud, sõnalised, rahalised ja vaiksed palvelised. :)

Ma tänan hoolimise eest ja lihtsate "kuidas sul läheb?" eest ja selle eest, et te mind koju ootate. :)