Esimene päev

Vanemad saatsid Tallinnasse lennu peale. Terve tee ajasin maast ja ilmast Reinuga juttu. Kadri tuli lennujaama vastu ja TEGI MULLE SILDI! Dennise isa oli autojuhiks.

Kirik, kus ka kõik tüdrukud elavad, on palju väiksem kui ma suutsin ette kujutada, aga just mõnusam ja õdusam. Kui auto maja ette keeras, ilmusid akna peale uudishimulikud näod. Toas sain sooja tervituse kõigilt. Peale selle valmistas mu nimi veidi põnevust, sest peale Kadri on nüüd ka teine eestlane, kellel ka loomulikult on veider nimi, mida hääldada pole lihtne.

Reedel on juba noortekas. Pühapäeval on avamine. Saan aru, et seni on fun-time ja üksteisega tutvumine, et midagi suurt veel enne reedet ei toimu.

Üks tähelepanek veel - palju muusikuid, lausa väga palju. Tundub mulle esimesest muljest juba, et kõik kas mängivad mingit pilli (või kõiki pille) või laulavad. Uh, loodan, et salaja julgen ka mina klaverikaant kergitada. :)

Tuleb jälle inglise keelega harjuda ja sisse harjuda. Sellega ei peaks kaua minema.

Minu toakaaslased on Soléne Prantsusmaalt ja Tina Tšehhist.

Homme kavatsen end täiesti lahti pakkida. Hea ongi, et lennukiga rohkem vedada ei tohi, ei mahuks rohkem meile tuppa. :)

Tundub, et elan kiiresti sisse, sest siinsed inimesed on väga avatud, sõbralikud ja osade crazyness paistis ka kohe välja. Igav ei saa hakata!

Ära saatvad vanemad :)

Kohustuslik pilt lennukitiivaga

Vastu võttev sõbranna
Ei oskagi rohkem öelda kumb põnevil oli, kas mina või Kadri :)

Nädala pärast

.. algab mu uus aasta. Seekord siis Amsterdamis. Lennuk väljub 5.september kell 17.40 ning tagasisõit alles jõuluks. Osalt tundub, nagu oleksin kodule hoopis lähemal kui eelmine aasta. Rootsi sõitsin ju ligi 35h, kuid Amsterdami saan kõigest 2,5 tunniga. Ometigi koju jõuan tunduvalt harvem - kord õppeaasta jooksul.
Olen vastu võetud (tunnen end JUBA ka oodatuna) MCAN-i ehk siis Master's Commission Amsterdam Nord'i ehk siis piiblikooli ehk siis õppima teoloogiat.

Enamik küsib, mis see tähendab? Mida ma seal siis õpin? Saab siis minust pastor? Saan kätte ka baka kraadi? Ei saa ma sealt eriala ega kraadi. Küll saan mõned ainepunktid tulevaseks ülikoolikooli minemiseks. Kokkuvõtvalt öeldes õpin andma, nägema, kuulma ja tundma. :)

Küsitakse veel, kas ma kardan minekut. Pean nooruse heaks omaduseks oskamatust karta tundmatut ja julgust alustada puhtalt lehelt.

Väga sagedane küsimus - miks MCAN? Eelarvamus on see, et peamiseks põhjuseks on tegemata ja teadmata erialavalik. Minu jaoks on see aga väike põhjus. MCAN ei olnud mul viies või seitsmes valik. Ma polegi veel ühtegi ülikooli, ei kuskile erialale kandideerinud (peaaegu oleks näitlemist läinud proovima). MCAN oli mu esimene ja teadlik ja tahtlik valik.
Seega miks? Võib-olla vastan sellele kunagi hiljem. :)

Kas olen närvis ka mineku suhtes? Mitte oluliselt, sest ei taju veel, et kuskile minema peaks. Võib-olla aga harjusin kodust minema ja tulema eelmise aastaga. Kuid põnevil olen ma küll, et avastada, mida järgnev aasta toob ja kellega koos see möödub.


See blogi on pühendatud mu emale, kes tahab oma tütre tegemistega kursis olla. Seega enamjaolt saab siia kirja (kui leian aega, et sissekandeid teha) tegemised ja paremal juhul ka mõned pildid näitamaks, kui palju mu juuksed on kasvanud /või kahanenud/ ja kui vahvad inimesed minuga sellel aastateekonnal rändavad.